 |
Ordulinn Pärnu tekkis kaupmeeste linnana ja oli valdavalt kivilinn koos lossi, linnamüüri ja tornidega. Pärnut on korduvalt rüüstanud tulekahjud, mis näitab puumajade üsna suurt hulka. Arheoloogilised kaevamised on seda kinnitanud.
Vana-Pärnu, põlluharijate, kalurite ja käsitööliste linn oli see-eest puulinn ainsa kiviehituse - piiskopikirikuga. Eeslinnad olid suurte aedade ja väikeste puumajadega asumid, kus käsitöö ja aiandusega tegelesid peamiselt eestlastest elanikud. Üksikud rikkamaks saanud jõudsid ehitada ka mõne kivihoone. Pärast Altmargi rahu, kui Pärnu läks pikemaks ajaks Rootsi võimu alla, kosus elanikkond Liivi sõja painest. Linnas keelati puumajade ehitamine. Kui vähe sellest keelust kinni peeti, näitab Rootsi aja lõpul puumajade küllaltki arvestatav hulk linnas. Suursugusemaid näiteid on Pühavaimu 16, Academia Gustavo-Carolina professori Folcheri, samuti Kuninga 13 professor Quenseli, aga ka kaupmees J. D. Burmeistri maja Kuninga 26. Kõik need ehitati aastatel 1707-10 ja pole ainsad.
1710 läks Pärnu Venemaa koosseisu ja siis keelati kivihoonete ehitamine, sest kogu ehitusmaterjal ja meistrid olid vajalikud Peterburi ehitamisel.
Kui eeslinnade elanikud olid valdavalt eestlased, siis 18. sajandi lõpul tekkis mereäärsele karjamaale uus eeslinn, ametliku nimega Morskaja. Selle vene küla eeskujul ehitatud nn slobodaa rajasid erruläinud vene sõjaväelased, kes jäid siia elama, lõid pered ja ajapikku sulasid kohaliku rahva hulka. Majad olid räästast pidi kokku ehitatud, otsaga tänava poole, tagapool pikk ja kitsas aed. Tänaseni on säilinud slobodaa maju Auli (Suur-Ohvitseri) ja Kajaka (Väike-Ohvitseri) tänavas. Neist ilmekaim on Auli 27, mille restaureeris oma tarbeks arhitekt Rein Raie.
Mis iseloomustab keskmist puumaja läbi selle ajaloo? Puumajad on enamikus ehitatud 40-60 cm kõrgusele tänavapinnast keskmise kõrgusega soklile (vundamendi maapealsele nähtavale osale). Et mõnigi praegu maadligi on, tuleneb tänavapinna hilisemast tõusust. 18. sajandi lõpul andis kindralkuberner G. Browne korralduse ehitatavatele puumajadele vähemalt poolteise jala kõrguse vundamendi püstitamiseks. Sellest kõrgemal algas rõhtpalksein, mis on vooderdatud varem püstlaudisega - sileda plokk- või ülekattelaudisena, hilisemal ajal laia 20-25 cm rõhtlaudisega.
Mida lähemale tänapäevale, seda kitsamaks voodrilaud muutus. Rootsiaegsed puumajad olid voodrita, kirvega taotud sein värviti kas rootsipunase või laevahalli värviga. Seda kaunistasid laiad nurgaliseenid, millel omakorda võisid olla puust kvaarid, imiteerimaks nurgarustikat. Akende ja uste piirlauad olid sageli kaunistustega.
Maja number maaliti ukse kõrvale seinale (Rüütli 1, Nikolai 8). Rikkamate majad kaunistati lõikeornamentidega.
19. sajandil hakati maju kaunistama klassitsismile omaste elementidega. Sellest dekoorivaramust leiame kannelleeritud liseene, nikerkapiteele (Rüütli 22), uste ja akende päälmikke teemantkvadraatidega jms. Leidub ka peenelt modelleeritud nikerdatud taimornamentikat (Rüütli 41).
Varasem katusetüüp oli kelpkatus, mis algselt võis olla kaetud õlgede või rooga. Selline katus oli kõrge tõusuga, et vihm ja lumi seda vähem kahjustaksid. Kõrged olid ka hilisemad laudadega kaetud viilkatused. Alles katuselaastu tulekuga muutus katus madalamaks. 18. sajandi lõpul on Pärnusse jõudnud mansardkatus (Rüütli 3, Pühavaimu 20), 19. sajandist peale on valdavaks punane kivi.
Rootsiaegse mantelkorstna materjaliks oli reeglina paas, vaid mõned olid tellistest laotud. Need ja ka veidi hilisemad korstnad lõppesid kõrge, massiivse, enamasti katustatud pitsiga. 19. sajandil muutus korstnapits kergemaks. Materjaliks oli pea alati punane tellis, katust kaunistasid karniisid, friisid jms. Veel 20. sajandi alguses oli korstnapits tähtis dekoratiivne element maja arhitektuuris.
Maja visiitkaart on uks. See püüti teha esinduslik isegi siis, kui maja ise tagasihoidlikuks jäi. Pärnu külalistele on alati silma paistnud uste rikkalik dekoor, mida tuleb hoida ja eriliselt kaitsta. Pole saladus, et viimastel aastakümnetel on Pärnus paljud uksed hävinud. Viimases sõjas kaotas Pärnu 70% kesklinna ilmestavatest ajaloolistest puitdetailidest, sõjajärgne remont hävitas neid veelgi. Eeslinnad on veidi paremini säilinud. Oskamatust ja lauslohakust remontimisel on siingi küllaga. Seni teada olevatest vanim uks oli Uus 3 elamul, pärit 17. sajandi teisest poolest. Säilinud oli see tänu asjaolule, et maja ehitati 18. sajandil ümber aidaks ja löödi tugevdamise eesmärgil üle kalasabalaudisega, mis hiljem omakorda plekiga kaeti. See täisbarokne maalitud tahveldistega uks paljandus välisuuringute käigus 1980. aastate algul. Pärnu restauraatorid oskasid selle n.ö. ära kaotada.
Matemaatikaprofessor Conrad Quenseli (Kuninga 13) maja uks ja friisikaunistus elasid sõjad üle, kuid kapitaalremondi käigus 1950.-ndatel põletati see kui hästi kuiv kütus. Viimase ajani kaitsenimekirjas figureerinud Hommiku 9 uks, üks omapärasmaid ja rikkalikuma dekooriga, hävitati 1960.-ndatel, kui muuseum oli keeldunud seda varju alla võtmast. Praegune uks on ilmetu ja ebaõnnestunud.
Üks täiuslikumaid neorenessanssuksi asus Suur-Posti 3 majal. Praegu on uks hoiul keldris.
Teeme kõrvalpõike tislerite juurde, kelle töökodades sündis Pärnu puumajade dekoori ilu. 1731. a. sai Pärnu kodanikuks Kopenhagenist tulnud Lorenz Christian Brock (1701-1766). Ta tõi ehitiste pinnakaunistusse kaasa uusi vorme ja motiive - jaotamise pilastritega, vöötornamendid, nikerdatud lehestiku ja õisvöödi. Traditsiooni järgi abiellus Brock tislermeister Peter Clauseni tütrega ja rajas siia oma koolkonna. Vanemale Brockile võib enam-vähem kindlalt omistada vaid ühe kindlalt säilinud töö - linnamuusik Steffani maja ukse Nikolai 24. Uks on ajavahemikust 1741-47, võib-olla on meistrit inspireerinud kasutama uste alumisel tahveldisel kandlemotiivi just maja tollase omaniku amet.
Brocki pojad, Lorenz Christian jun. ja Christian said mõlemad tisleriteks, samuti töötasid samas töökojas Brocki väimehed Friedrich Buenger (Binger), tulnud Pärnusse Güstrowist, ja Gottlieb Andresson Mecklenburgist. Tähtsamatest Brocki töökoja töödest on teada Nikolai kiriku uksed (hävinud) ja Eliisabeti kiriku peauksed. Pärnu raekoja uks ja praegu muuseumis säilitatav Kuninga 9 uks on samast töökojast. Võimalik, et need on valmistanud Binger, kes tegi ka kõik Tõstamaa kiriku tisleritööd 1768. a. Seetõttu on tema käekiri tänaseni tuntav.
Pärnu väljapaistvate tislerite hulka kuulus Georg Friedrich Finck (1761-1841). 1793 sai ta linnakodanikuks ja sajandivahetusel ehitas endale mansardkorrusega puust tiibhoone. Vingi 12 elamud on praegugi alles, kaotanud aga kõik ajastu iseloomulikud detailid. “Maja asus linnast väljas, väljaspool kindlustuste vööndit, ja selle juurde minevat teed hakati nimetama Fincken-Strasse. See on ainus teadaolev juhtum Eesti ala vanadest linnadest, kus tänav on nime saanud käsitöölise järgi” (Elsbet Parek).
Georg Friedrich Finck tuli Pärnusse Limbazist, abiellus Lorenz Christian Brocki juuniori tütrega ja jätkas tööd Brocki töökojas. Toonud kaasa suurepärased saksa käsitöölise kutseoskused, lisas ta oma signatuurina omapärase kontsentrilistekiirtega motiivi. Pärnus on säilinud mitu sellist ust. Paremaid näiteid on Henno 8, ehitusmeister Darmeri maja uks, Väike-Sepa 3, Hõbe 2, Munga 11. Ka Audru mõisavalitseja uksed on Fincki töö. Fincki motiive on kasutanud tema õpilased, aga neil puudub meistri täpsuse võlu.
18. sajandi lõpust kuni 20. sajandini on Pärnus teada meistreid, kellele ei oska omistada ühtegi konkreetset tööd. Võimalik, et J. Jacke&Co kaubamaja ümberehitusel osalenud meistrite isa ja poeg Schützide töö on Kuninga 28, üks ilusamaid historistlikke uksi. Riia 6 ja Riia 29 (praegune Kuninga 26) uste meister on samuti määratlemata. Ühelegi meistrile ei tea omistada ainulaadse peene arabeskse kaunistusega Karja 27 ust.
Varasem seni kasutusel olev aknatüüp on kuue ruuduga, aknapooled kinnitusid keskelt püstvaltspuule e. impostile. Kinnituseks kasutati sepistatud haake. Raamid kinnitusid seina raiutud tenderpostidele. Hiljem, raame vahetades kinnitati need aknalengide külge, alajaotus jäi aga endiseks. 18. sajandi akendel ei ole sisemise raami valtsi. 19. sajandil muutusid tavaliseks üksteise vastu sulguvad impostita aknad, sulguriks sai pöördlink, sajandi lõpul aga kremoon.
Aknajaotus muutus klassitsismi võidulepääsuga. Aknaavad saeti suuremaks, akna kuju muutus püstiseks, endise kuue ruudu asemele astus nelja ruuduga aken, mille alumised ruudud on pikaks venitatud. Prossipulk enamasti kadus, sest selle järele puudus vajadus.
Tööstuslikult toodetud klaas võimaldas lõigata nii suurt ruutu kui parasjagu vaja. Prossipulk ilmus aknakujundusse veel kord 20. sajandi 20-30ndatel, siis juba dekoratiivsel eesmärgil.
Aknaraam ei võimaldanud erilist kaunistamist. Hilisemad, üksteise vastu sulguvad raamid varustati tuuleliistudega ja neid sai kaunistada erineva kujuga klotside ja lõigetega. Ilmestada püüti akna ümbrust, kaunistades piirlaudu ja aknaluuke, lisades akendele atikalaadseid aknapäälmikke, veelaudade äärtesse saelõikeornamente, rippuvaid tornikesi jms. Uhkemate majade aknad raamistati nikerdatud ornamentidega.
Aknaluugid ei olnud hädavajalikud maja kindlustamiseks. Neil oli üsna oluline osa maja üldilme parandamisel, liigendamaks muidu ühetasast seinapinda. Enamikul majadel on luugid kui tarbetuks muutunud osad eemaldatud.
Pärnu on rikas saelõikekaunistuste poolest. Eelmise sajandi lõpul ehitasid vene puusepad pansione ja eramuid. Nii said Pärnus kokku saksa eeskuju ja vene rahvuslikkus, kujundades omanäolise puulõikedekoori. Motiividena on kasutatud taimornamenti, ka mütoloogilist ainest, kusjuures sellise stiliseeritusega, et raske on kohati aimata algset mõtet või eeskuju. Lohed, liiliad, päikeserattad - trafaretsetes mustrites, kus igal elemendil puudub oma tähendus ja otstarve (Karja 9. Suur-Sepa 12, Aia 11).
Omaette nähtus on linna mõisamajad. Pärnus on säilinud neli 18.-19. sajandi puust mõisamaja - suvemõisa.
“Böökenhofi” majadest on alles Supeluse 25 ja 27a. Mõisakese viimaseks omanikuks oli Euroopas tuntud tśellist, Peterburi õukonna kapellmeister, hiljem Tallinna konservatooriumi üks rajajaid Raymond van Bööcke. Supeluse 25 hoone on ühekorruseline poolkelpkatusega katusetubadega majake. Fassaadi ilmestavad neli eenduvat katust kandvat ümarsammast. Aknad on kuueruudulised, luukide ja ehispäälmikega. Maja on ehitatud arvatavasti 19. sajandi esimesel veerandil.
Suur-Posti 2 kuulus 18. sajandi lõpul Pärnu komandandile kindralmajor von Possietile. See on pikk madal ühekorruseline tiibadega maja. Hoovipoolne mantelkorstnaga osa võib olla vanem. Fassaadi on korduvalt muudetud, kuid alles on plokklaudadest vooderdis ja lame, kogu esifassaadi hõlmav kolmnurkne ehisviil. Sellel viiluväljal on lünettaken peene nikerdatud kaunistusega.
Kooli 3 on pikk madal puumaja fassaadiga aia poole. Aknad on ümber ehitatud, kuid säilinud on vana püst-ülekattelaudvooder. Praeguse hoovi pool on peasissekaäik ilusa ukse ja sepiskäepidemega. Nüüdseks on käepide jõudnud juba “ära rännata”.
Pikk 20, Stael von Holsteinide suvemaja, on suurim mõisamaja 19. sajandi II poolest. Hoone esindab neorenessanssi kõrge torni ja etteulatuva konsoolidele toetuva katusega. Tähelepanu väärivad selle maja hulgalised nikerdkaunistused.
Läbi 19.sajandi jäi tüüpiliseks linnakodaniku majaks ühe- või poolteisekorruseline poolkelp- või sadulkatusega puumaja. Eeslinnas oli see väiksem, odavam ja lihtsam, südalinnas ja rannarajoonis ehitum ja uhkem. Sajandi lõpul, kui ehitati juba rohkesti kahekordseid puumaju, lisandusid neile tornid, ärklid, palkonid. Fassaade ja viiluvälju ehtisid puupitsid, kaared, rippuvad tornikesed. Lisandusid sepiskaunistused - rõdude piirded, tornikesed, tuulelipud. Majad olid suursugused, esinduslikud - aga ikkagi puust
16. sajandi lõpukümnenditel Pärnus tekkinud eesti luteri koguduse esimese kiriku hõivas 1714. a. Vene garnison. Uus kirik valmis 1747. a. ja hakkas kandma Eliisabeti nime keisrinna Jelizaveta auks, kes annetas riigikassast kirikuhoone ehitamiseks 8000 rubla. Esimese oreli ehitas Eliisabeti kirikule Paide meister Thal. Sellel oli vaid 1 manuaal ja 11 registrit. 25. novembril 1928.a. õnnistas piiskop Kukk sisse uue oreli, mille ehitas Riia firma Kolbe&Durejs. Tänapäevalgi kuulub see kolme manuaali ja 50 registriga pill Eesti orelite paremikku.
Eduard Rajari
|
|
