18:51 neljapäev, 23.11.2017
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
SaaremaaLinnadKuressaare
 
Vaatamisväärsused (2)
 
 
Kuressaare

Kuressaare asula oli ilmselt olemas juba enne Saksa ja Taani agressiooni 13. sajandi algul. Eestlaste kindlustatud sadama kaudseks tõestuseks on seegi, et Saaremaa iidne peatee Väikese väina äärest Kihelkonnale tegi suure kaare Kuressaarde. Linna vanim osa kujunes maantee, praeguse Tallinna ja Pika tänava äärde.

Esmakordselt nimetatakse Kuressaare linnuse juures alevit 1424. a. Soodsalt mõjus alevi arengule Liivi sõda ja Saaremaa üleminek Taani valdusse. Sõja eest põgenes siia jõukaid kaupmehi mandri linnadest, mis andis asula arengule uut hoogu. 1563. a. sai Kuressaare Taani kuninga vennalt Magnuselt linna õigused, mille kuningas kinnitas 1574. a. Seega on Kuressaare Eesti keskaegsete linnade seas noorim.
Vanim linnatuumik asus praegusest keskusest linnuse suunas. Praeguses asukohas on linnasüda 17. sajandi esimesest poolest alates. Otseühendusteedena linna läänepoolsete tagamaadega hakkasid nüüd kiiresti arenema Kauba ja Kohtu tänav.
Ehituslikult viljakas periood Kuressaare arengus oli 17. sajandi teine pool. Sellest ajast on säilinud baroksed, linna vanimad hooned.
Otsustavaks Kuressaare vanalinna ilme kujundamisel sai aga klassitsistliku ehitusstiili võidukäik 18. sajandi lõpus -19. sajandi alguses. Just sellesse aega langes ehitustegevuse uus järsk intensiivistumine Saaremaa pealinnas. Suuri teeneid oli selles Liivimaa asekuberneril Balthasar von Campenhausenil (1745-1800), kes resideeris Kuressaares aastail 1784-1797. Kultuurilembene kõrgametnik võttis energiliselt käsile linna olukorra parandamise. Rangeks nõudeks sai tänavate sillutamine ja hoonete katmine telliskivikatustega; hakati likvideerima majade juhuslikku, ebakorrapärast paigutust ning püstitama linnale hiljem nii iseloomulikuks saanud kivist piirdeaedu. Maa-aadlil kujunes harjumuseks elada osa aastast linnas; mõisnikud ehitasid nüüd Kuressaarde rea suurepoolseid kivimaju, nn. kodasid. Asehalduskorra sisseseadmise järel hakati püstitama rohkem ka riiklikke hooneid. Tänu kohaliku ehitusmaterjali rohkusele oli Kuressaare 19. sajandi 20ndail aastail Eesti linnade seas kivihoonete suhtarvult esikohal - peaaegu pooled hooned olid kivist (teisel kohal olevas Tallinnas alla ühe kolmandiku).
Kuressaare vanalinna on õigusega nimetatud perifeeria-väikelinnade klassitsismi pärliks. Barokile ja rokokoole iseloomulik detailirohkus ja maaliline üldmõju asendus klassitsistliku stiili puhul suhtelise lihtsuse, ranguse ja suursugususega, ehitiste rahuliku, sümmeetriat rõhutava kompositsiooniga, hoonete valjude kontuurjoontega. Hoonetel on ristkülikuline põhiplaan, tavaliselt üsna kõrge kelpkatus, sümmeetriliselt liigendatud seinapinnaga range fassaad. Tihti esineb joonia pilastrite rida, mille kohal kolmnurkne frontoon, karniisi all näeme tavaliselt hammaslõiget. Kohaliku klassitsismi omapäraks on hoonete tavalisest suurem massiivsus, hoonekomplekside taluarhitektuuri meenutav lopsakas laiuvus ning dolomiidist raiddetailide rohkus. Ka suletud tänavaseinu moodustavate kivitarade monumnetaalsed väravad kaunistati mitmesuguste raiestega: urnide, vaaside, kuulide, püramiidide ja plaatidega. Omaette väärtuseks on linna ajalooliselt kujunenud tänavatevõrk ja kõrghaljastus. /---/

Uus etapp linna ehituslikus arengus algas 19. sajandi teisel poolel, mil Kuressaare kujunes populaarseks kuurordiks. Põhilislt sellest perioodist pärineb puithoonestus linnapargi ümbruses, meeldiv oma intiimsuse ja detailirohkusega. Tähelepanuväärsemate puitarhitektuuri näidistena tuleb nimetada 1880. aastail püstitatud pseudogooti stiilis aadlielamut Tallinna t. 1 (linnuse värava lähedal) ja 1889. a. ehitatud kuursaali hoonet linnapargis. 19. ja 20. sajandi vahetusel kujunes välja suvitus- ja aedlinnaosa keskuses kagus ja idas.

Riikliku kaitse all on kogu Kuressaare vanalinn. 1970. aastail tehti ära suur töö vanalinna restaureerimisel-renegeerimisel, mis tõi selle eest hea seisnud Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse töötajaile ja Kingissepa rajooni juhtidele kõrge tunnustuse - 1980. a. Nõukogude Eesti preemia. See töö jätkus ka 1980ndatel aastatel.  /---/

Kuressaare raekoda

Ehkki kolmnurkse algkuju säilitanud keskväljakut ümbritsevad hooned pärinevad eri ajastuist, moodustavad nad meeldiva, küllaltki tasakaalustatud ansambli. Kuressaare raekoja ehitamise initsiaatoriks oli Rootsi suurnik Magnus Gabriel de la Gardie. Nn. põhjamaade barokki esindav lihtne ja range, kuid suursugusena mõjuv hoone valmis aastail 1654-70. Kõrge kelpkatusega kahekorruselise maja ehteks on barokne raidportaal, mille autoriks peetakse Riia ehitusmeistrit Franz Stiemerit. Ümarkaarse portaali kohal näeme voluutide vahele paigutatud tekstikartuśśi ladinakeelse lausega "Semper officio fungitur utilitati hominum consulens et societati. Anno MDCLXX" ("Alati täidab ta oma kohust inimese kasuks ja ühiskonna hüvanguks. Aastal 1670"), mis pidi rõhutama hoone ühiskondlikku funktsiooni. Teksti kohal on reljeefsed tiivulised lõvid linna vappi hoidmas. Portaali valvamas näeme veel kahte lõvi, mis toodi siia ühe teise hoone trepilt. Kohalike kiviraidurite valmistatud armasnaiivsed skulptuurid on analoogilised Laimjala mõisa omadega.
Kuressaare raekoda sai tugevasti kannatada 1710. a. tulekahjus. Pärast mitmesuguseid ümberehitusi taastus hoone endine ilme 1961.-73. a. restaureerimistööde käigus. Uuendati kogu sisemus, erilist tähelepanu väärib trepi meisterlikult viimistletud balusterrinnatis. Lihtsa peegelvõlviga raesaali kaunistavad dekoratiivne karniis ja laerosett.

Vaekoda

Otse raekoja vastas paikneb 1663. a. valminud vaekoda, selle hoonetüübi viimane näide Eestis. Hoones asusid tembeldatud kaalud, mille abil varem mahumõõdu ja tükikauba alusel toimunud turu- ja laadakaubandus muutus täpsemaks. Vaekoda on kõrge kivikatusega lihtne väike hoone, mis oma ilu võlgneb eelkõige rangelt sümmeetrilise avade paigutusega, astmikviiluga kroonitud fassaadile. Viilu astmeid kaunistavad raidkivist baroksed voluudid, harja sepistuulelipp. Hoonet pikendati juurdeehitusega 18. sajandil. 19. sajandist pärinev ümarkaarne peaportaal ja akende algne suurus taastati 1980.-81. a. restaureerimistööde käigus.

Turuhoone

Vaekojaga samal õuel asub kahekorruseline kivimaja - 17. sajandil ehitatud turuhoone. Ehitist tuntakse ka "kadetikorpusena", sest 18. sajandil asus siin sõjakool.

Kaubahoov

Huvitava aktsendi annab keskväljaku ansamblile 19. sajandi algul ehitatud kaubahoov, mille aluseks on olnud ülevenemaaline klassitsistlikus stiilis tüüpprojekt. Hoone alumine korrus on kivist, ainult keskosas välja ehitatud teine korrus puust. Ehitise fassaadi ilmestab paarikaupa paigutatud dooria stiilis dolomiitsammastele toetuv sammaskäik. Ülakorruse ehteks on dekoratiivsed balustrid akende all ning hammaskarniisiga kolmnurkne viil.

Hoone Tallinna t. 25

Väljakuansambli oluliseks komponendiks on ühekorruseline hoone Tallinna t. 25, ilus näide 18. sajandi teise poole puitarhitektuurist. Laadilt esindab kõrge sokli ja kõrge katuse vahele jääva suhteliselt madala seinapinnaga maja barokilt klassitsismile ülemineku aega. Hoone fassaadirõdu on paarissammastega. Elamuna ehitatud hoonet kasutati 18. sajandil postijaamana, 19. sajandil postkontorina.

Tuletõrjedepoo

Ajaloomälestisena kaitstakse raekoja kõrval asuvat tuletõrjedepood. Kuressaares asutati üks Eesti esimesi vabatahtlikke tuletõrjeühinguid 1867. a. novembris. Asja algataja ja seltsi esimene esimees oli J. B. Holzmayer. Kivist pritsikuur ehitati 1870. a. paiku, 1882. a. täiendati seda puust kellatorniga. Põhiliselt praeguse kuju sai hoone põhjaliku ümberehituse tulemusena 1911. a. Kivist torn pärineb 1958. aastast.

Rüütelkonna hoone

Mõjuva ansambli moodustab Lossi tänava põhiliselt klassitsistlik hoonestus. 18. sajandi lõpus ehitatud põhiplaanilt sümmeetriline rüütelkonna hoone asub kõrgel soklikorrusel. Esimese Eesti Vabariigi ajal kohandati hoone kaupluseruumideks (siia ehitati juurde ka apteegiosa, mis on üsna hästi ansamblisse sobitatud). Hoone fassaadi liigestab kolm kergelt markeeritud risaliiti, millest keskmise lõpetab kaarjas frontoon. Otsarisaliite rõhutavad kolmnurksed frontoonid. Hoonet kaunistavad kaaraknad, pilastrite rida, laiad profileeritud karniisid, eriti aga 1980. aastate algul taastatud dolomiitsammastega rõdu.

Põlluvahi maja

Kitsa ja A. Kitzbergi tänava nurgal seisab omapärane "tornelamu". 18. sajandi lõpus ehitatud väike kahekorruseline viilkatusega kivimaja oli ette nähtud põlluvahile. Nimelt algasid praeguse Kitsa tänava joonelt Suuremõisa põllud. Ilmselt oli valvuri ülesanne jälgida, et linna loomad põldudele ja pääseks; seda oli kõrgemalt parem teha.

Nikolai kirik Lossi t. 8

1790. a. hilisklassitsislikus stiilis ehitatud apostliku õigeusu Nikolai kirik on arhitektuuriliselt võrdlemisi väheütlev. Seda enam pääseb mõjule kirikuaia värava kunstipära. Kolmeosalist väravat liigendavad neli dooria kapiteelidega pilastrit, mida paarikaupa seovad triglüüfide friisiga talad. Ranget ilu lisavad kompositsioonile rusteeritud seinapind ja massiivne karniis, mille keskosas viilumoodustis. Meisterlikult töödeldud kivi ilu täiendab kunstipärane sepis.

Linna- ja merekoolihoone Suur-Põllu t. 4

Linna loodeosas paiknenud Tori ja Põllu eeslinn liitusid Kuressaarega 18.-19. sajandi vahetusel. Tollaste agulielanike tegevusalasid meenutavad veel tänavanimed Suur- ja Väike-Põllu, Suur- ja Väike-Sadama: siin elasid loomapidajad, kalurid, lootsid, laevaehitajad jt. Ületanud ilusa vana kaevuga varustatud nn. Sõrve turu, ühe Kuressaarele iseloomulikest kolmnurkseist turplatsidest, suundume Suur-Põllu t. 4 paikneva endise linna- ja merekoolihoone juurde. Kuressaare Linnakool asus tagasihoidlikus ühekorruselises kivihoones aastail 1890-1915. Selle aja jooksul lõpetas kolmeaastase õppeajaga teise astme kooli umbes 330 noort saarlast (teiste hulgas kirjanik Karl Kider, koolimees, noorsookirjanik ja tõlkija Madis Küla-Nurmik, näitekirjanik Heino Anto, filmioperaator Konstantin Märska jt.).
Aastail 1919-21 asus hoones põllumeestekool, 1919-41 merekool (asutatud 1891). Varem, aastail 1886-1889 asusid siin Kuressaare Eesti Seltsi esimesed ruumid.

Sadamaait

Linna vanimaid hooneid on 1663. a. ehitatud sadamaait. 17. sajandi teisel poolel käis Tori lahe äärses Kuressaare sadamas vilgas tegevus: eksporditi vilja, loomi, liha, lina, õlut, lupja, nahku jm., imporditi veibi, heeringaid, soola, lauamaterjali. Näiteks 1691. a. teenindas sadam 65 laeva ja 54 paati. Kuressaarel endal oli tolle aja kohta väga suur kaubalaevastik: sadamaaida ehitamise paiku oli linnal 3 suurt laeva (sealhulgas suurimad mis sellest ajast Baltimail teada) ja hulk väiksemaid. Praegust madalat merd mitmesaja meetri kaugusel nähes tundub uskumatu, et veel 1726. a. laaditi siin viimased laevad. Hiljem veeti vili aidast paatidega laevale. Kuid maapinna tõus ja meresetete kuhjumine jätkus ning Kuressaare sadam pidi üha kaugemale kolima, asudes 19. sajandi viimasel veerandil linnast lõuna pool Loodes, alates 1894. aastast praegusel kohal Roomassaares. Endine sadamaait ehitati 1870. a. ümber veskiks, hiljem oli hoone kasutusel laona.

Maakonnahaigla

Linna piiril Sõrve maantee ääres asub ajaloomälestisena kaitstav 19. sajandi esimesel kümnendil tolleaegsele Tori laiule ehitatud maakonnahaigla. Oma algsest ilmest on hoone üsna palju kaotanud. Põhiliselt vaeste ravimiseks mõeldud haigla ehitamisel ja tegevuses oli suuri teeneid mitmekülgsel kultuuritegelasel ja arstil J. W. L. Lucel. Asutuse tegevusele andis väga kiitva hinnangu O. W. Masing, kes 1822. a. oma "Marahwa Näddala-lehes" muu hulgas kirjutas: "... ja wõtakse 8 innimest krono-, ja nisamma palju perris walla rahwast maksuta ma-laatsareti, ja arstitakse neid kurjast tõbbest puhtaks. Tohter saab aastas laatsareti laekast 600 rublad, üllepea omma waewa, kui ka rohtude eest mis ommast käest peab andma." Hoone oli kasutusel kuni 1940. aastani.

Mudaravila hoone

Suur muutus Kuressaare arengus toimus 19. sajandi keskpaiku. 1824. a. avastati Saaremaa meremuda raviv toime ja Kihelkonna lähedale Rootsikülasse asutati mudaravila. Pärast suurte mudavarude avastamist linnalähedases Suurlahes ehitas puusepp Weise linnaarst G. E. Normanni õhutusel ravila ka linna, praeguse staadioni lõunaservale. Algas Kuressaare areng kuurordina. Kuna Saaremaa ravimuda kuulsus kiiresti kasvas, jäi "mudasupelasutus" peatselt kitsaks ja Weise otsustas ehitada linnale lähemale uue hoone. Mõtte tegi teoks tema energiline lesk, kes 1856. a. sõlmis lepingu laenu saamiseks Sõjaõppeasutuste Peastaabiga Peterburis. Vastutasuks kohustus ta andma kursantidele mudaravi, 30 kopikat vann. Praeguse linnapargi lääneserval paiknev ajaloomälestisena kaitstav mudaravila hoone valmis esialgsel kujul 1858. a. Täideti ka lepingu kursantide kohta käiv osa; teiste hulgas ravis end siin N. Krupskaja isa. Hoone on huvitav ka arhitektuuriliselt.
Kuressaare kuurordi areng kiirenes eriti pärast seda, kui alates 1858. aastast hakkas Riia-Peterburi aurik siin peatuma. 1876. a. ehitati teine, Roomassaare mudaravila, 1883. a. kolmas, Uus Mudasupeluse Asutus (mõlemad hooned on hävinud). Ravisaajate arv kasvas aasta-aastalt, 1879. a. oli neid 715.

Endine kohtuhoone

Tallinna tänava Kuivastu-poolse osa (endine Kubermangu t.) arhitektuuris paelub pilku endine kohtuhoone (Tallinna t. 33). Suure mõisahäärberiga sarnanev ehitis oli Liivimaa kreisilinnade silmapaistvaim klassitsistlik ametihoone. See ehitati 18. sajandi lõpus Riia arhitekti J. Fr. von Oettingeri projekti järgi. Rahvakeeles "kantslina" tuntud suures majas asusid veel vangla, rentei ja politseivalitsus.
Ametihoone kohta tavatult rikas on fassaadilahendus: 14 pilastriga liigendatud varaklassitsistliku dekooriga keskrisaliit kandis girlandidega astmikfrontooni. Raidkivist korintose kapiteelid on tõeline meistritöö. Hoone plaanilahendus on sümmeetriline: keskel laia trepiga koda, ruumid anfilaadina kahel pool piki hoonet kulgevat keskkoridori. Algne murdkelpkatus asendati 19. sajandi esimesel poolel madalama kelpkatusega. Ehitis sai tugevasti kannatada II maailmasõjas, kuid fassaad säilis. Kahjuks ei pääse selle rikkalik raiddekoor praegu krohvimoonutuste tõttu päriselt mõjule.

"Meedla uus koda" (Tallinna 42)

"Meedla uus koda" on korduvalt ümber ehitatud, kuid säilitanud klassitsistliku üldilme. Hoones tegutsesid pikemat aega Kuressaare Eesti Selts ja teater. Saaremaa esimene ametlik eestlaste selts asutati 1886. a. eelmisel aastal suletud Aleksandrikooli komitee baasil. KES-i esimesi juhte olid Georg Markus ja Tehve Liiv (ms. oli asutajaliikmete hulgas Viktor Kingissepa isa Eduard). Seltsis valitses siiski rahvusliku liikumise alalhoidlik suund. Seltskondaliku ajaviitmise kõrval toimusid küll laulu- ja näitemänguproovid, kuid KES-i esimene näitejuht A. Lutsu lahkus juba 1887. a. ametist. 1891. a. lõhenes KES karskusseltsiks, haridusseltsiks ja laulu-muusikaseltsiks "Lyra" (viimase tegevus jätkub rahvakoorina "Lyra" tänini).
Rahvusliku kultuurielu tõus puhkes pärast 1905. a. revolutsiooni. Kuressaare Eesti Seltsi taasühinemine toimus 1907. a. sügisel. Uut hoogu sai näidendite lavastamine, laulu- ja muusikaharrastus, korraldati üldhariduslikke kursusi ja asutati raamatukogusid. 1909. a. oli KES II ülesaaremaalise laulupeo organiseerijaks. Hoone, millest käib jutt, omandati 1911. a. 12 000 rubla eest. Järgmisel aastal oli KES-il peale haridus- ja raskejõustikuosakonna 7 haruseltsi maal.
Pärast sõjaaegset- ja -järgset hingitsemist sai KES-i tegevus uue hoo 1924. a., kui Tallinna Rahvateatrist kutsuti ametisse palgaline näitejuht Jaan Metua (1889-1945). Senine "näitemäng" sai nüüd päristeatri ilme. Metua kirjutas ise näidendeid, lavastas, valmistas dekoratsioone. Üsna heal tasemel lavastati rida Kitzbergi näidendeid, Strindbergi "Preili Julie", operett "Lõbus talupoeg" jpm. 1935. a. asutati samas majas poolkutseline Kuressaare Teater, mille näitejuhiks tuli Narvast Riivo Kuljus (1902-1968). Teatri silmapaistvamateks lavastusteks kujunesid Mälgu-Särevi "Õitsev meri", Gailiti-Särevi "Toomas Nipernaadi", Lutsu-Särevi "Tagahoovis" jt. Teater lõpetas tegevuse 1951. a. Saaremaa teatritraditsioone jätkab 1963. a. asutatud rahvateater.

Campenhauseni maja Komandandi tänaval

Linna ehitusliku ilme märgatava parandamise kõrval pani asekuberner aluse maaparandusele Saaremaal, muutis 2-klassilise provintsiaalkooli 5-klassiliseks ja oli kultuurielu innukas arendaja. Campenhauseni algatusel asutati 1787. a. asjaarmastajate näitetrupp, mis andis igal nädalal etendusi raekoja saalis, samuti muusikaring, tantsuklubi, lugemisring, laenuraamatukogud - kõik muidugi kõrgemast soost elanikele. Selles majas nägid 1785. a. päevavalgust Saaremaa esimese perioodilise väljaande - käsikirjalise ajalehe "Arensburgische Wochen-oder Intelligenzblätter" ("Kuressaare Nädala- ehk Teadetelehed") numbrid, mis ilmusid kümmekond aastat.
Campenhauseni maja on linna ilusamaid varaklassitsistlikke hooneid. Kõrgel soklil asuvat ühekorruselist maja kaunistavad laiad profileeritud karniisid, akende raidkapiteelidega pilastrid ja lukukivid, nurgarõdu. Mõneti omapärane oli hoone restaureerimise ja lastemuusikakooliks kohandamise käik. Kuna Torni tänavat tuli laiendada, maja "tõsteti edasi", lühendades lääne- ja pikendades idapoolset otsa. Ühtlasi rajati kinnine galerii, mis ühendab hoone teise 18. sajandi elamuga - Buxhoevdeni majaga-, ning taastati kõrged kivikatused.

Aavikute muuseum Vallimaa t. 7

Vallimaa tänava nimetus vihjab 17. sajandi esimesel poolel taanlaste poolt sellesse piirkonda rajatud retranśmendile (tõkestusehitis). Ajaloomälestis on Johannes Aaviku elukoht Vallimaa t. 7, millele tema 100. sünniaastapäeva puhul paigaldati graniittahvel tekstiga: "Selles majas elas aastail 1898-1902 ja 1919-1926 väljapaistev keeleteadlane Johannes Aavik (1880-1973).
Samas majas elas hiljem keeleteadlase onupoeg, teenekas muusikategelane Joosep Aavik.

Majas Vallimaa t. 17 sündis 1908. a. maalikunstnik Eerik Haamer.

Pikk t. 56

Linnust Saaremaa lääneosa tagamaaga ühendanud Pikk tänav kujunes asulaga üheaegselt jub 14.-15. sajandil. Linna vanimas tänavas asub mitu kultuurilooliselt olulist hoonet. Pikk t. 56 on lihtne kivihoone, kus 19. sajandi esimesel poolel elas arst ja rahvavalgustaja J. W. L. von Luce (1750-1842).

Martin Körberi elukoht Kalda t. 4

Luce majast natuke maad kesklinna poole ühineb Pika tänavaga väike Kalda tänav. Tagasihoidlik kivihoone Kalda t. 4 on ajaloomälestis kui Martin Körberi (1817- 1893) elukoht aastail 1875-93.

Martin Georg Emil Körber töötas Anseküla pastorina. Ta asutas talurahva segakoori, mis oli esimesi omataolisi Eesti alal. Oli mitmehäälse koorilaulukultuuri pioneere. 1875. a. tärkas temas sügav huvi Saaremaa mineviku vastu. Posthobustel rändas ta kodu-uurimuslikku materjali kogudes läbi kogu saare. Laialdase uurimistöö viljaks olid tänaseni olulised raamatud "Bausteine zu einer Geschichte Oesels" ("Ehituskive Saaremaa ajaloo jaoks", 1885) ja 900-leheküljeline "Oesel einst und jetzt" ("Saaremaa enne ja nüüd", 1887, 1899 ja 1915).
Martin Körber on maetud Kudjape kalmistule.

Koolimaja Pikk t. 31

On arvatud, et Pikas tänavas asus linna esimene kool juba Taani ajal. Pikk t. 31 maja vanimad müüriosad pärinevad 1811. aastast, mil siia ehitati ühekorruseline kahe tiivaga klassitsistlik kreisikoolihoone. Täiesti uue näo sai koolimaja 1907.-10. a. ümberehituse käigus. Hoone ehitati osaliselt kahekorruseliseks, lisati Pika tänava äärne tiib ja kujundati juugendstiilis. Kaunis ehitis sai tugevasti kannatada viimases sõjas, pärast sõda taastati stiili arvestamata.
Hoonet kaitstakse ajaloomälestisena kui kauaaegset (1865-1944) gümnaasiumi asukohta. Neljaklassiline kreiskool reorganiseeriti 1861. a. progümnaasiumiks ja 1865. a. kuueklassiliseks gümnaasiumiks, mille esimene ja viimane klass olid kaheaastased. Õppetöö toimus kuni 1899. aastani saksa, hiljem vene keeles. Esimese Eesti Vabariigi perioodil nimetati õppeasutus Saaremaa Ühisgümnaasiumiks. Kuressaare gümnaasiumis on õppinud kirjanikud V. Grünthal-Ridala, A. Kaal. D. Vaarandi. A. Hint, J. Peegel, H. Väli, teadlased O. Kallas, J. Aavik, K. Taev, A. Vinkel, O. Jõgi, H. Niit, V. Miller, K. Ramul, K. Kõrge, kunstnikud E. Haamer ja I. Torn ning paljud teised väljapaistvad kultuuritegelased.

Holzmayeri ja Sterni elukoht Pikk t. 19

See on ühekorruseline kivihoone, mille fassaadil kaks kolmnrukset frontooni.
Baltisaksa graafik ja maalikustnik Friedrich Sigmund Stern (1812-1889) töötas aastaid Kuressaare kreiskooli joonistus- ja kalligraafiaõpetajana. Stern on avaldanud kolm litograafiasarja Kaali järve ja Kuressaare vaadetega. Sterni peateoseks võime pidada kunstiliselt mitte eriti õnnestunud, kuid kultuurilooliselt erakordselt väärtuslikku litograafiasarja Saaremaa rahvariietest.

Jean Baptiste (Johann Baptist) Holzmayer (1839-1890) Kuressaare gümnaasiumis vanade keelte ja saksa kirjanduse ülemõpetajana. Aktiivse ühiskonnategelasena võttis õpetaja juhtivalt osa linnapargi rajamisest, hoiukassa loomisest, tuletõrjeühingu asutamisest. Suurimad on Holzmayeri teened muististeuurijana. Tänu tema tegevusele olid Saaremaa ja Muhumaa 19. sajandi teisel poolel arheoloogiliselt üheks paremini uuritud alaks Baltimail.

Kauba t. 17

Pikk tänav haruneb kolmeks: Põhiharu viis linnuse juurde, Tolli tänav sadamarajooni, Kauba tänav kesklinna. Pika ja Kauba tänava vahelisel alal on mitu Saaremaa ajakirjanduse ajalooga seotud mälestist. Pikas kahekorruselises kivimajas Kauba t. 17 asusid aastail 1888-1905 ajalehtede "Saarlane" ja "Arensburger Wochenblatt" ("Kuressaare Nädalaleht") toimetus ja trükikoda. Saksakeelne ajaleht oli ilmuma hakanud 1875. a. 1884. a. hakkas selle omanik parun Hartwig Sass välja andma Saaremaa esimest eestikeelset ajalehte "Saarlane" (proovinumber ilmus 1883. a.). Lehe väljaandmiseks sai ta toetust Saaremaa rüütelkonnalt. Nädalalehe esimene toimetaja oli Kärla köster Peeter Süda, kuid lehe sisu ja suunitluse tegelikuks kujundajaks sai Kärla pastor J. Kerg. Kerg oli tuntud ladusa rahvamehena, keda talupojad usaldasid. Kuni 1913. aastani ilmunud ajalehel oli hiiglasuur osa kohaliku talurahva silmaringi laiendajana ja harijana. Meie päevil leiavad uurijad "Saarlasest" rohkesti koduloolist materjali. Alates 1905. aastast asusid mõlema nimetatud ajalehe toimetus ja trükikoda teises, nüüd ajaloomälestisena kaitstavas hoones Pikk t. 13.
Laurentsiuse kiriku pastoraat Kauba ja Turu tänava nurgal.
Ajaloomälestisena on kaitse all Kauba ja Turu tänava nurgal asuv linna vanimaid säilinud elamuid. Laurentsiuse kiriku pastoraat oli väheseid maju Kuressaares, mis elas üle 1710. a. tulekahju. Madal ja pikk barokkstiilis kiviehitis on kajuks kaotanud algse plaanilahenduse. Maja on oluline ka kultuurilooliselt: aastail 1838-47 elas siin Saaremaa superintendendina töötanud literaat keelemees Eberhard Gutsleff (noorem; u. 1700-1749). Gutsleff oli oma aja paremaid eesti keele tundjaid. Ta redigeeris ja toimetas 1732. a. trükki A. Thor Helle grammatika ja kirjutas sellele eessõna. 1747. a. Gutsleff vangistati osavõtu pärast hernhuutlikust liikumisest; ta suri Peterburi vanglas.

Apteegihoone Turu t. 2

Turu tänav 2 asuvat hoonet kaitstakse ajaloomälestisena kui linna vanima apteegi asukohta alates 1806. aastast ja N. Leskovi elukohta 1886-1888. a. suvel. 18. sajandi lõpus ehitatud hoone arhitektuurilist ilmet on ümberehitusega kahjuks tunduvalt moonutatud.
Vanimad teated apteegist Kuressaares pärinevad 1680. aastast. Apteegi tõi praegusesse asukohta farmatseut J. M. Herrmann. 19. sajandi 60.-70. aastail tegutsenud proviisor G. R. Rubach asutas apteegi kõrvale koguni piiritusevabriku (töötas 1900. aastani) ja karastusjookide tööstuse. 1881. a. läks apteek Tallinnast pärit Fliesside perekonna, 1897. a. esimese Saaremaa eestlasest apteekri magister Aleksander Alliku kätte. (Teise, linnavalitsusele kuulunud apteegi sai Kuressaare 1922. a.). Vana apteegihoone seinale paigutati 1980. a. mälestustahvel tekstiga: "Siin asub Saaremaa vanim apteek, asutatud aastal 1680." Huvipakkuvana on säilinud müügisaali 19. sajandi lõpust pärinev interjöör.
On väga tõenäoline, et samas majas apteekrist sõbra Robert Fliessi juures peatus 1886., 1887. ja 1888. a. Kuressaares suvitanud vene kirjanduse klassik Nikolai Leskov (1831-1895). Siit tegi ta agaralt kaastööd Peterburi ajalehtedele, peatudes seejuures detailsemalt ka maa pärisrahva olukorral. Algul meeldis Kuressaare Leskovile väga, oma kirjavahetuses räägib ta linnast vaimustusega. Tema Saaremaa-ainelised pikemad kirjutised "Pimenev rand" ja "Pidalitõbiste kultiveerimine. Kodukuurordid Saaremaal" on avaldatud antoloogias "Postitõllaga läbi Eestimaa" (Tln., 1971). Teine, 1888. a. ajalehes "Novoje Vremja" avaldatud artikkel paljastas Kihelkonna-lähedastes Rootsiküla primitiivsetes "mudaravilates" valitsenud karjuvalt ebasanitaarset rlukorda, milles kätkes oht pidalitõve levikuks. Saaremaa talupoegade olukorda tegelikult isegi hullemana kujutav kirjutis leidis üldsuses laia vastukaja: tunduvalt vähenes Kuressaares puhkajate ja ravijate arv.

Kudjape kalmistu

Kuressaare linna kirdepiiril asub Saaremaa nekropol - Kudjape kalmistu (kesklinnast Kuivastu maanteed mööda 2,5 km, sealt 0,5 km ida suunas). 1780. a. rajatud linnakalmistu koos klassitsistlikus stiilis kabelitega on arhitektuurimälestisena, siin paiknevad 4 kultuuritegelaste hauda ajaloomälestistena kaitse all. Kabelitest on ilusaimad 1848. a. kalmistu peaväravasse ehitatud väikese kreeka templi kujulised sammastikfassaadiga hooned. Kalmistu ise on kui raidkunstimuuseum. Siin näeme hulgaliselt 19. sajandi esimese poole raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu ning maitsekaid meisterlikult viimistletud klassitsistlikke hauamonumente, millele sageli antud urni või vaasi kuju. Raiddekooris märkame vaokesi, hammaslõiget, rippuvaid rätikuid, vanikuid jt. klassitsistlikke motiive.
Kolme 19. sajandi kultuuritegelase hauad leiame vana kalmistu lõunapoolses osas. J. W. L. von Luce haual näeme massiivset dolomiitplaati ja lihtsat ristiga kroonitud monumenti. Kõrval asuvar Fr. S. Sterni kalmu kaunistab postamendile paigutatud dooria samba kujuline monument. Samasse on maetud ka J. B. Holzmayer, kelle hauda tähistab must marmorrist valge tekstitahvliga. M. Körberi põrm puhkab kalmistu keskosas (kaevu lähedal) massiivse dolomiitplaadi all.
Veidi loode poole on maetud meditsiinidoktor akadeemik Aleksander Paldrok (1971-1944). Tartu ülikoolis hariduse saanud arstiteadlane oli aastail 1913-17 Tartu eraülikooli lektor, seejärel direktor, 1918. aastast Tartu ülikooli naha- ja suguhaiguste professor. Samas sektoris leiame asjaarmastajast botaaniku Jakob Esseri (1864-1927) portreebareljeefiga mustast marmorist hauasamba. J. Esser sai tuntuks Saaremaa taimede rikkalike herbaariumide koostajana, millest ühe pärandas kohalikule gümnaasiumile, teise Riia ülikoolile.
Kudjape kalmistule on veel maetud linnapargi rajamise initsiaator, tolleaegne linnapea Hugo von der Berg (1826-1886), ajalehe "Meie Maa" toimetaja ja kirjanik Jaan Vorms (1885-1936), ajalehe "Hääl" väljaandja Tehve Liiv (1858-1913) ja paljud teised.

Olavi Pesti, Külli Rikas. Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised. Tln., 1983



VAATAMISVRSUSED:
 
Pildid
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee