15:44 teisipäev, 21.11.2017
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
ArhitektuurimälestisedKirikud
Jämaja kirik
Aadress:
Kirjeldus

Jämaja kirik asub Sõrve poolsaare läänekaldal, Kaugatuma-Sääre mnt. 21. kilomeetril. Oma praeguse kuju sai 1864. a. põhjalike ümberehituste käigus. Ka siin oli kirik juba keskajal. Jämaja kiriku puust kantsli meisterlikult nikerdatud detailid viitavad nagu Kärla kiriku suur epitaafki Eesti ala jätkuivaile kunstisidemeile Lüübekiga 17. sajandi alguses. Friiside, karniiside, pilastrite ja medaljonide peenelt lõigatud renessanssdekoor pärineb ilmselt Tönnies Evers noorema meisterkonna käte alt. Praegusel kujul kolmetahulist kantslit kaunistavad hermipilastrid ja iga tahu keskele paigutatud medaljonid reljeefsete peadega. Rikkalikult on dekoreeritud friisid. Kahel näeme akantusespiraalidest väljakasvavaid putosid maskarooniga (stiliseeritud inimnägu) täidetud medaljoni hoidmas, kolmandal fantastilistest loomadest ja puuviljadest ümbritsetud küllusesarve hoidvat putot. Pilastrite konsoolidele on paigutatud irvitavad lõustad.
Sten Karling dateerib kantsli 1612. aastasse, oletades, et selle detailid kuulusid algselt Kuressaare Laurentsiuse kiriku kõnetoolile. 1710. a. järjekorselt mahapõlenud linnakiriku päästetud kantslidetailid kasutati ära Jämaja kirikus, mille varasem dolomiidist kõnetool oli selleks ajaks lagunenud. Viimasest on säilinud ja kasutusel reljeefse ornamendiga kaetud ümarakujuline jalg ning aadlivappe kujutavad raidreljeefid. Dolomiitkantsli tahkudeks olnud 16. sajandil raiutud plaadid on hiljem müüritud kiriku põhjaseinale. Rikkaliku akantusornamendiga ümbritsetud vapikilpidel näeme kaht poolkuud ning tõstetud mõõka hoidvat turvises kätt.
Kiriku eeskoja seinale müüritud dolomiidist epitaaf pärineb 1675. aastast. Samaaegsetele Valjala epitaafidele kompositsioonilt ja kujunduselt mitmeti sarnanev teos ühendab Madalmaade renessanssornamendi traditsioonilisi jooni barokse lopsakusega. Keskne Kolgata-stseeni kujutis on raamitud sammaste ja arhitraaviga, äärtel näeme taas pahkmikmotiive.
Kiriku põhjaseinale on müüritud 16. sajandi (?) dolomiitreljeef. Plastiliste figuuride küllaltki saamatu teostuse tõttu on oletatud, et raies on loodud 19. sajandil 16. sajandi eeskujude järgi.

Olavi Pesti, Külli Rikas. Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised. Tln., 1983

Jämaja kirik on asutatud arvatavasti 13. sajandil. Pärast poole sai Jämaja koguduse piires üles ehitatud Sääre abikirik, mis hävis Põhjasõjas ja mida enam ei taastatud. 13. sajandist kuni 1864. aastani leidub vähe märkmeid kiriku ajaloost. Näib, et praegune kirik on õieti kolmas, mis Jämajas kunagi olnud. Esimene neist põles ära, teine on kokku varisenud ja millest põhjaliku remondi teel praegune kirik on valminud. Vana kiriku müüride mahakiskumisega ja uue ehitamisega saadi võrdlemisi kiiresti toime ...
Tundub uskumatuna, et Jämaja kiriku ümberehitusega saadi valmis kuue kuuga. Aga nii väidab kaasaegne, Saaremaa kirjamees, Anseküla pastor aastatel 1846-75 Martin Körber oma kogumikus "Oesel einst und jetzt" teises köites (1899). 27. septembril 1864 taaspühitses Saaremaa superintendent Alexander von Schmidt pastorite Heinrich Eduard Gahlnbäcki (Pühast) ja Martin Körberi assisteerimisel Jämaja kiriku, mis aastavahetusel oli ähvardanud kokku kukkuda.
Pastor Körber on õnnetuse kohta kirikukroonika põhjal kirja pannud järgmist: "Siinne rahvasuu rääkinud, et Jämaja kirik ühe uusaasta jumalateenistuse ajal kokku variseb. Ilmselt sellepärast, et nii paljud tundsid huvi aruande vastu, kus loeti ette aasta jooksul sündinud, surnud ja laulatatud. Jumalakoda polnud ühelgi teisel pühal rahvast nii tulvil kui uusaastapäeval. Selle rootsiaegse tava oli 1664. a. sisse seadnud Saaremaa superintendent Preus. Mainitud kuulujutt selgitab ära suure ehmatuse, mis haaras kogu kogudust 1864. a. uusaastapäeval.
Väljas oli käre pakane ja puhus tugev idatuul, kirik oli puupüsti rahvast täis. Jumalateenistus oli alanud, kui koorirõdult kostis tugev prantsatus, mille peale mitmelt poolt kuuldus hirmuhüüdeid: "Kirik vaibub!" - Kogudus püüdis põgeneda uste ja akende kaudu, mis said tugevasti kannatada. Pastor seisis rahulikult altari ees ja püüdis paanikas rahvahulka valjul häälel rahustada.
Tema sõnu kuulsid vaid kõige lähemal seisjad, samal ajal püüdis suurem osa inimesi end meeleheitlikult päästa. Mitmed hüppasid isegi kõrgelt koorirõdult alla rahva sekka. Kuna uks oli sissepoole avatav, surus väljatrügiv kogudus ukse seestpoolt kohe kinni. Nagu hiljem selgus, põhjustas just see asjaolu suurema osa muljumisi, nihestamisi ja isegi ühe naisterahva surma, kes jäi tunglevate inimeste jalge alla ja tallati surnuks.
Kui suur kära vaibus, pidas pastor järelejäänutega põlvitades patukahetsus- ja tänupalve armuliku hoidmise eest ja jätkas siis jumalateenistust. Siis kostus koorirõdult uuesti hirmuäratav prantsatus ja nüüd ei olnud enam võimalik ka järelejäänud kogudust peatada. Sel ajal, kui kõik tormasid väljapääsu poole, ronis läbi ühe purunenud akna kirikusse käskjalg palvega pastoriproualt, et abikaasa kiirustaks pastoraati, kus on vaja abistada kannatanuid.
Seal avanes pastorile väga kurb pilt: umbes 30 inimest oli vähem või rohkem kannatada saanud. Pastoraat muudeti laatsaretiks ja pakuti abi, sedapalju kui võimaldasid tavainimese arstialased teadmised ja maapastori koduapteek. Kiirkäskjalg saadeti linna kreisiarsti järele, kes saabus kell 8 õhtul. Enamuse patsiente võis kolmandal päeval koju saata ja peagi paranesid ka ülejäänud.
Kiriku ülevaatus näitas, et esimese raksatuse põhjustas koorirõdu kandetala murdumine, teise mürtsuga eraldus pikihoone lõunasein tornist, vajudes 8 tolli jagu loodist välja. Varingu ajal purunesid ka mõned aknaklaasid."
Taastamisel omandas kirik historitsistliku ilme, kuid olevat jäänud oma keskaegsetele müüridele. Keskaegset Kolmainukirikut Jämajas on tänaseni meenutamas dolomiitvapid ja -reljeef "Neitsi Maarja kuulutus", oletatavasti 16. sajandist, 17. sajandi esimese veerandi nikerdkantsel ja sama sajandi viimase veerandi raidepitaaf Kristusega ristil. Altar sai uue kujunduse - pseudogooti altariseinal tundmatult kunstnikult altarimaal "Päästa mind, Issand", süźee, mis eelistatud just neis kirikutes, kuhu merekohin aknast sisse kostab.
Lühendatult Sirje Simsoni artiklist Jämaja kirik

Eesti Kirik nr. 46, 14. november 2001.

Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee